Eesti ajaloo suurima siseetendusena välja reklaamitud «Ooperifantoomi» võimsad etendused saavad alguse 5. mail Unibet Arenal, kuhu on juba kohale toodud ühetonnine sätendav lühter ja ligi 250 kostüümi.
Eesti ajaloo suurima siseetendusena välja reklaamitud «Ooperifantoomi» võimsad etendused saavad alguse 5. mail Unibet Arenal, kuhu on juba kohale toodud ühetonnine sätendav lühter ja ligi 250 kostüümi.
Mitu nädalat on juba Eestis viibinud «Ooperifantoomi» peaosalised, Fantoomi kehastav Nadim Naaman ja Christine’i osatäitja Georgia Wilkinson, keda ühendab nende sõnul armastus toidu vastu – ja head toitu on nad etenduseks valmistumise kõrvalt ka Tallinnas mõnda aega nautida saanud. Enne esimest Tallinna etendust selgitab Naaman, miks on esimesed kohalikud esinemised temale eriti kriitilised.
Kuidas teile Eesti siiani meeldib?
Wilkinson: Siin on imetore! Tallinn on väga ilus, jalutasin alles üks päev vanalinnas ringi. Hooned on nii kenad, seal on nii tore meeleolu. Restoranid on ägedad, me oleme palju häid toite nautida saanud.
Naaman: Meil väga vedas, sest saabusime kahekesi kuu aega tagasi, juba enne proove, et anda intervjuusid ja kohtuda etenduse kohalike promootoritega. Saime varakult Tallinna uudistada ja meie hotelli asukoht (Nordic Hotel Forum – toim) on ideaalne, sest me oleme nii-öelda vana ja uue linna piiril ning meil on nii mugav ringi käia ja avastama minna.
Sellel tuuril pole me mujal kohanudki sedavõrd toredaid inimesi ega külastanud mõnusamaid söögikohti kui siin. Oleme käinud siiani tosinas riigis ja alati ei ole meil tekkinud võimalust lõõgastuda ja ringi jalutada, oleme mujal saanud ainult hotelli ja proovide vahet käia. Praegu Tallinnas on meil õhtuti kenasti aega ja saame end siin vabalt tunda.
Selline etendus nõuab tõsist pühendumist. Mitte ainult seepärast, et produktsioon ise on nii suurejooneline, vaid ka lugu ise on kõigile tuntud ja töö nõuab teilt kõvasti reisimist. Kuidas see teekond teie jaoks algas ja kas oskasite ette aimata, milleks see teid aastateks kohustab?
Naaman: Minu teekond «Ooperifantoomiga» algas Londonis juba 15 aastat tagasi. Ammu! Osaleda esialgses versioonis oli eriline kogemus ja ma teadsin selles kaasa lüües, et teen midagi tähtsat. Aga selle uue versiooni juures on olnud lahe, et peame ka ringi reisima. Õnneks saame käia riikides ja linnades, kus «Ooperifantoomi» pole ammu või üldse etendatud.
Tänu sellele tekib tunne, et tabad kaks kärbest ühe hoobiga: mängid rolli nii kuulsas ja ajatus etenduses, aga täiesti uue energiaga, sest esined maades, kus «Ooperifantoomi» pole üldse nähtud. See on midagi sootuks teistsugust kui esineda suurlinnades, nagu London, Sydney või Melbourne, kus inimesed on sellega harjunud. «Ah, me oleme «Ooperifantoomi» juba näinud!» Aga meie käime praegu paikades, kus inimestel on meeletu isu meie etendust näha. Mul on hea meel, et meile on usaldatud au see igal pool rahva ette tuua.
Wilkinson: Ma olen nõus. Ma ei teadnud selle teatrikompanii ja etendusega liitudes, et kolm aastat hiljem selles ikka mängin. Arvasin, et saan paariks kuuks astuda unistuste rolli ja ongi kõik. Mul on vedanud, et saan ikka veel selles etenduses mängida. Vahepeal tuleb meil puhkus ja saan kodus käia, mis minu jaoks on Austraalia – väga kaugel! Aga alati on tore tunne tagasi tulla ja seda etendust ka enda jaoks uuesti avastada.
Georgia, olles Austraaliast, kuidas te Christine’i rolli saite? Sain aru, et Andrew Lloyd Webber valis teid isiklikult peaossa?
Wilkinson: Mina temaga isiklikult kohtunud ei ole, aga Andrew peab tõepoolest kõik peaosad heaks kiitma. Teadmine, et ta on vaadanud lindistusi minu esitustest ja pidanud mind selle rolli vääriliseks, on tõeline au. Ma sain peaosa, kui olin Austraalias lühikest aega ühes «Ooperifantoomi» lavastuses valitud Christine’i näitleja asetäitjaks, aga mul tegelikult ei avanenudki toona võimalust teda asendada.
Nadim, kas nüüdseks olete juba jõudnud punkti, et võtate enne etendust kurnatult paar napsu ja mõtlete, et pagan, jälle peab selle maski ette panema?
Naaman: (Naerab.) Meilt küsitakse tihti, kui väsitav on mängida seda etendust nii palju ja nii paljudes riikides. Tegelikkus on see, et üles kasvades tahadki jõuda oma karjääris kohta, kus saab niisuguses lavastuses särada.
Noorena võib küll mõelda, et nagunii võib muid asju ka teha, aga lõpuks tekib ikkagi arusaamine, et maailmas ei ole midagi hämmastavamat kui «Ooperifantoomis» mängimine. Suurt tähtsust mängib side publikuga. Seda lavastust on etendatud 40 aastat ja ükskõik kuhu me läheme, tahavad tuhanded inimesed seda ikka näha.
Selle kõrval on maailmas seevastu sadu tuhandeid lavastusi, mille esietendust keegi eriti vaatama ei tule ja kaks nädalat hiljem seda rohkem ei lavale ei tooda. Mida sa siis näitlejana tahad? Sellistes etendustes osaleda või mängida nii hämmastavas produktsioonis, mida inimesed eos jumaldavad? Võib-olla kahel või kolmel lavastusel on midagi sama mastaapset õnnestunud. Niikaua kui säilitad sellise hoiaku, ühtlasi hinnates oma tööd ning «Ooperifantoomi» erilisust, võidki etendada sama asja sadu kordi ja endiselt minna selles mängimisest elevile.
Muidugi on tegemist ikkagi tööga ja võib juhtuda, et kodust tuleb halbu uudiseid või peab tuludeklaratsiooni täitma – tavaline elu läheb ikka edasi –, aga nendeks paariks tunniks, kui on vaja publiku ette astuda ja sajaprotsendiliselt rollile keskenduda, saad sellega alati hakkama.
Wilkinson: Vahepeal ongi tore, kui saab sellises muusikalis mängides reaalsest elust eemale. Lavale astudes saab oma argimured mõneks tunniks unustada, see on mingit pidi tervislik.
Naaman: Meil veab. Teame, et paljud inimesed teevad tööd, mis neile ei meeldi. Nad kannatavad viis tööpäeva järjest ja ootavad kannatamatult nädalavahetust. Meil on suur privileeg, et saame teha seda, millesse me nii armusime.
Kuidas on selle aja jooksul teie suhtumine «Ooperifantoomi» loosse muutunud? Kas kirjeldaksite seda produktsiooni moodsa tõlgendusena või pakub see publikule nii-öelda klassikalisemat ajas rändamise kogemust?
Wilkinson: Selle etenduse juures on lahe, et meil on olnud vahepeal pikad pausid ning algne loominguline meeskond on aeg-ajalt uuesti kokku tulnud, et produktsiooni värske pilguga vaadata. Kas etenduses on hetki, mis vääriksid rohkem esiletoomist? Või momente, millele saaks teistmoodi läheneda? See on väga tore ja ebatavaline, kui antakse võimalus lugu ja rolli üha edasi avastada ja täiustada.
Naaman: Kui etendus sinu sees elab, hakkavad tasapisi tekkima isiklikud seosed, ilma et sellest ise arugi saaks. Meie mõlema karjäär algas sellega, et olime «Ooperifantoomi» rollitäitjad. «Ooperifantoomis» kohtume Christine’i kui tüdrukuga, kes on üks osa trupist ja siis saab staariks. Me ise oleme selle läbi elanud. Hakkad aegamööda märkama asju, millele ise ei mõelnud.
Wilkinson: Ja kui enda elus on teatud kogemused ning pead ühe ja sama lavastuse juurde muudkui tagasi tulema, siis mõtestad oma isiklikke kogemusi oma rolli kaudu.
Te küsisite enne, kas tegemist on moodsa tõlgendusega. Meie lavastaja Stephen Barlow on kindlakäeliselt säilitanud kõik loo klassikalised elemendid, kuid leidnud ka ebatavalisi viise loo kaasajastamiseks. Ta leidis Christine’ile rohkem tugevust ja autonoomiat. Christine langetab ise rohkem valikuid kui algses produktsioonis, kus ta on nagu hüpnotiseeritud või transis.
Naaman: Kõik peategelased mõjuvad rohkem mitmedimensiooniliste inimestena. Märgatavat rõhku on pandud motiividele, mitte lihtsalt spektaaklile. Küsimus pole selles, kuidas peategelased midagi teevad, vaid miks nad teevad.
Tegelastes on teatavat sügavust ja usutavust. Ükski «Ooperifantoom» ei tohi olla teise koopia, tuleb luua täiesti uus lavakujundus. Kui hakata mängima originaalses lavastuses, mis on muidugi ilus, siis pead tegema sedasama, mida on 40 aastat tehtud, ja midagi muuta ei tohi. Selles produktsioonis avanevad pidevalt uued võimalused ja loomingulise tiimiga üritame iga päev nuputada, mida saaks põnevamaks kruttida.
Ja tundub loogiline, et tegelased peaksid siin olema mitmetahulisemad, sest teie osatäitmised peavad kogu spektaakli keskel esile tõusma. Kuidas õnnestub teil spektaaklis mitte ära eksida?
Naaman: Ühest küljest võib mõelda meie etenduse suurusele: vau, nii massiivne! Aga lavakujundus on vaatamata uhkusele selline, et esile saavad korraga tõusta ainult kaks-kolm inimest. Publik võib etendust vaadates mõelda, et tohoh, ma näen Pariisi ooperimaja katust, aga sellel katusel seistes on ruumi võib-olla ainult paari ruutmeetri jagu, et kõndida. Muidu kukud! See teeb etenduse nii intiimseks ja pingsaks, kõik inimesed publikus jälgivad sama punkti laval. On muidugi ka stseene uhke koreograafiaga ja siis võib publik muidugi vaadata ükskõik mis suunda.
Wilkinson: Nendel hetkedel pole tõesti oluline, kuhu publik vaatab, terve lava peal toimub midagi. Aga kui on midagi tähtsat toimumas vaid paari tegelase vahel, siis need momendid on väga intiimselt üles ehitatud.
Naaman: Õnneks näeb meid lähivaates ka suurte ekraanide pealt. Kaameraoperaatorid saavad suunata kaamerad otse meie nägudele. Inimestele, kes kaugemal istuvad, avaneb võimalus meid ikkagi väga detailselt näha. See on üks moodsa teatri võlusid.
Wilkinson: Me astume üles nii suurtel areenidel ja publikus on tuhandeid inimesi, aga saame tänu ekraanidele mängida ka neile, kes lavast kõige kaugemal istuvad.
Märkasin teiega kohtudes kohe, et saate omavahel nii sõbralikult läbi ja teil on koos töötamise käigus selgelt suurepärane klapp tekkinud. Mis võtmega õnnestub teil igal etendusel luua Fantoomi ja Christine’i vahel pinget ning seda pinget lõpuni hoida?
Naaman: Suurepärane küsimus, keegi pole meilt seda varem küsinud! Ilmselt kõige tähtsam on usaldus. Usaldus tuleb sellest, et oleme saanud tükki kahekesi aegamööda tundma õppida. Varem Kreekas olime kuus nädalat mänginud Raouli ja Christine’i, nii et meil oli varasemast ajast ühine kogemus, olgugi et Raouli ja Christine’i suhe on loos teistsugune.
Aga juba siis tekkis meil sõprus ja hakkasime teineteist usaldama. Kui asusime mängima Fantoomi ja Christine’i, siis ei olnud meil kordagi tunnet, et võiks olla ebaturvaline uusi asju proovida või erinevaid ideid katsetada. Aga siinkohal mängib olulist rolli loominguline tiim, sest nad on loonud ruumi, kus saabki eksperimenteerida ja kaalutleda, millised emotsionaalsed hetked võiks publikus võimsa reaktsiooni esile tuua.
Wilkinson: Võiks ju arvata, et sellise lavastuse tegemisel on kõik inimesed meeletult kenad ja viisakad. Aga kõik inimesed ei ole, vahel siiski tuleb ette, et peab kokku puutuma diivadega. Meie etendusel moodustavad kõik inimesed nagu perekonna, olgugi et see kõlab klišeena. Nadim on võrratu inimene, kellega töötada, ja ma olen ennast temaga alati turvaliselt tundunud. Ja see on oluline, sest lavastuses on pinget, julmust…
Naaman: On vägivaldseid hetki.
Wilkinson: Jah, Nadim peab mind laval pikali heitma. Olen töötanud inimestega, kes on muidu sõbralikud, aga näideldes lähevad liiale. Kui nad peavad su pikali lööma, siis nad unustavad ennast ja teevad seda justkui päriselt. Ja nii võib tõesti haiget saada. Mul on vedanud, et Nadimiga esinedes tean alati, mida oodata.
Naaman: Võtsid asja hästi kokku. Proovide ajal saab paika sättida, kui kaugele tohib kahekesi mängu viia. Proovist tulles tuleb harjutatud manöövreid jäljendada võimalikult suure täpsusega publikule. See ongi meie töö kõige suurem väljakutse: millegi pidev korrutamine võimalikult keskendunult ja tähelepanelikult, et midagi ei läheks vussi.
Wilkinson: Ja samas ei tohi see välja näha nagu koreograafia. See peab tunduma tõeline.
Naaman: Turvalisuse ja usalduse seisukohalt me teame, et kumbki ei tee laval midagi ootamatut ja hullumeelset, mida me poleks enne proovis läbi harjutanud. Osale näitlejatele paraku meeldib selliseid halbu üllatusi teha.
«Ooperifantoomi» lugu äratab inimestes siiani suurt äratundmist, räägime me siis Fantoomi tumedusest, eraldatusest ja vältivusest või Christine’i õrnusest ja heatahtlikkusest. Mida võimaldab selline lavastus inimestel, kes ennast nendes tegelastes ära tunnevad, enda jaoks ära lahendada?
Wilkinson: Ma loodan, et «Ooperifantoomi» tegelased, olgugi et nad on mingis mõttes elust suuremad, tekitavad inimestes mitmesugust äratundmist.
Kui me loos Christine’iga kohtume, on ta naiivne noor naine, kes on kaotanud isa ning leinab sügavalt. Tema teekonnal näeme, kuidas Christine leiab endas palju jõudu, kui laseb lahti oma isa mälestusest. Usun, et see on inimestele tuttav tunne. Loodan, et kui vähemalt üks inimene kolmest tuhandest pealtvaatajast on kogenud midagi sarnast nagu Christine, leiab ta endaski jõu edasi liikuda.
Naaman: Selle etenduse juures on nii võimas see, et iga inimene publikus võib olenemata vanusest või soost suhestuda ükskõik millise tegelasega. Kaotanud mõlemad vanemad, on Christine naiivne noor inimene, keda on tumedatel jõududel väga kerge enda poole meelitada. See tunne võib ilmselt olla tuttav nii mõnelegi noorele naisele, aga samas paneks Christine’i tegelane ka paljudelt lapsevanematelt enda käest küsima: «Mis saaks, kui mina ära sureksin ja mu laps jääks üksinda?»
Ja Fantoom on erakordselt keeruline tegelane, kes käitub kohati andestamatult, aga ta näitab meile, et inimeste halvasti kohtlemisel on tagajärjed.
Nagu karma?
Naaman: Jah, karma. Aga ka tõsiasi, et julmusel on lõpuks oma hind. Sellisel julmusel, kui sa kohtled kedagi nagu looma või naerad tema üle, sest ta on deformeerunud või tundub lihtsalt kuidagi teistsugune. Me näeme tänapäeval igal pool põlgust inimeste vastu, kes mõjuvad võõrana, on mujalt pärit või teise nahavärviga. Aastal 2026 on endiselt oluline anda edasi sõnumit: kui sa kohtled inimesi lahkelt, siis ka sind koheldakse lahkelt. Kui oled agressiivne ja irvitad inimeste üle, siis lõpuks saabub päev, kui nad hammustavad vastu. Iniminstinkt töötab nii.
Fantoom meenutab meile seda.
Olles kogenud aastakümneid alandust, õpib ta Christine’ilt, et ei pea kogu aeg vastu võitlema. Ta saab õppida lahkust ja kaastunnet. Usun, et kui keegi publikus on tundnud end eraldatuna või mittearmastatuna, või et nad pole mitte kellegi jaoks piisavalt head, siis nad leiavad sellest loost midagi, mis paneb neid tundma, et nad pole päris üksi. See osalt selgitab, miks «Ooperifantoom» pärast nii paljusid aastaid inimestele sedavõrd palju tähendab. Selle juures on midagi nii ajatut.
Kas teile võivad etenduse ajal raskusi valmistada mingid asjad, mille peale inimene publikus ise tulla ei oskakski?
Naaman: Hea küsimus. Mind kipuvad häirima helendavad nutitelefonid publikus, aga mitte minu enda pärast. Mul pole vahet, kui kümnendas reas kumab kellegi telefon, sest näitlejana oleme treenitud edasi minema igasuguses olukorras. Samamoodi ka siis, kui laval rebeneb kellegi kostüüm, rekvisiit läheb katki või teine näitleja unustab oma repliigi. Seega ma ei saagi olla häiritud kellegi telefonist. Aga need ikkagi häirivad mind, sest tean, et telefoniga mängiva inimese kõrval võib istuda keegi, kes on pileti peale palju raha kulutanud ja tahab süveneda. Ta ei maksnud nii palju selleks, et keegi tema ees või kõrval telefoniga vilgutaks.
Wilkinson: Teatri võlu on kindlasti see, et etendus toimub reaalajas ja kui see on läbi, siis ta ongi läbi. Vanasti oli sedasi, et kui sa etendust vaatama ei tulnud, siis jäidki sellest ilma, aga nüüd saavad inimesed oma telefonidega filmida. Kui midagi vussi läheb, siis on täiesti võimalik, et kellelgi õnnestub seda jäädvustada ja video jõuab ühismeediasse. See teeb meid esinejatena haavatavaks.
Naaman: Samas nii paljudele näitlejatele meeldib ennast ühismeedias promoda. Nad laadivad üles videoid endast riietusruumis või esinemas, nii et saadavad ka enda poolt signaali, et neile meeldibki internetis silma paista.
Wilkinson: Võib ka juhtuda, et keegi filmib mu esinemist ja ma saan saata lingi oma emale Austraaliasse, et tema ka näeks mind laval laulmas. Nii et sellel on ka omad plussid.
Naaman: Muidugi tuleb arvestada, et me teeme etendust suurtel areenidel, kus tavaliselt toimuvad suured kontserdid. Keskkonnas, kus võib esineda Taylor Swift või Beyoncé, on inimesed juba harjunud filmima ja kui keegi tuleb sellisele kontserdiareenile hoopis meie etendust vaatama, siis ta võibki ära unustada, et Londonis peetakse teatrietenduse filmimist väga ebaviisakaks. Sel teemal tulebki vist teatriseltskonnas kõige rohkem juttu. Me teame, et igal õhtul on publikus telefonidega inimesed, aga see ei takista meid õnneks oma tööd nautimast.
Te juba mainisite, et etenduse ajal võib paratamatult midagi nihu minna. Mida ootamatut ja keerulist on laval siiani juhtunud?
Naaman: Õnneks mitte midagi väga hullumeelset…
Tonnine lühter pole alla kukkunud?
Wilkinson: (Naerab.) See oleks täielik katastroof!
Naaman: Mu püksid on tagant rebenenud. Aga keegi õnneks ei pannud seda tähelegi, sest ma ei pööranud publiku poole selle etenduse ajal rohkem kordagi selga. Selliseid väikeseid asju tuleb ette.
Wilkinson: Ühe etenduse ajal rebenes ootamatult kardin, mistõttu pidime etenduse korraks peatama ja selle korda tegema. Enamasti ei saa keegi publikus õnneks arugi, kui midagi nihu läheb.
Naaman: 95 protsenti ajast ei saada midagi aru, aga kui tuleb tõsisem jama, siis publikule see tegelikult ju meeldib. Ootamatu õnnetus lisab draamat juurde. Ja siis nad elavad etendusse veel rohkem sisse.
Wilkinson: Meil oli ka etendus, kus mu kleit tagant rebenes. Ma ei saanud ka rohkem kordagi publiku poole selga keerata.
Nadim, kui palju maski kandmine teid laval piirab?
Naaman: Ma näengi maski kandes ainult poolenisti. See on keeruline, aga igas uues esinemiskohas harjun paari päevaga ära. Mulle jääb lihasmällu, kuidas niiviisi manööverdada, et ma millegi otsa ei koperdaks. Ja pool etendust järjest näeb publik mu näost vaid seda poolt, mis ei ole deformeerunud.
Suure osa ajast ma ei näe publikut ega orkestrit niisiis üldse, aga kõik on meil põhjalikult läbi mõeldud ja harjutatud. Mis puudutab mu grimmi, siis lavastuses mängimise ajal olen mööda jalutanud paarist sarnaselt moondunud inimesest. Ma tunnen neile nii südamest kaasa. Vanasti oleksin mõelnud, et peaksin pilgu eemale pöörama, et nad ei näeks mind vahtimas, aga nüüd mõtlen, et tahaksin hoopis nende inimeste elukäigust kuulda.
Georgia, mida tähendab teie jaoks mängida tegelaskuju, kes armastab üksildast deformeerunud meest? Mis teeb eriliseks Fantoomi suhte Christine’iga?
Wilkinson: Christine’i juures on nii ilus tema kaastundlik loomus. Ta on kogu loo vältel ainus inimene, kes kohtleb Fantoomi lahkelt, püüab teda mõista ja aktsepteerida. Päriselus on raske läheneda kellelegi niisuguse avatusega. Me kaldume kõik hukkamõistule ja tahame iseennast esikohale seada. Naisena kipume eemale hoidma meestest, kes mõjuvad kuidagi ohtlikult või võõristavalt. Ma loodan, et Christine’i mängimine on teinud minust lahkema ja vähem hukka mõistva inimese.
Naaman: Ühiskond on nii pikalt ja nii pealiskaudselt keskendunud välimusele. Me paneme nii palju rõhku sellele, millised me välja näeme ja kuidas teistele paistame. Christine on ainus, kes vaatab Fantoomile otsa ega põgene. Fantoom isegi vist ei mõista, mis on armastus – ta pole seda üldse kogenud, isegi mitte oma vanemate poolt –, aga kuidagi õnnestub Christine’il tema välimusest mööda vaadata.
Wilkinson: Siinkohal on oluline, et esialgu tekib neil side muusika kaudu. Mask varjab Christine’i eest Fantoomi moondunud nägu. Praegusel ajal toimivad kohtinguäpid hoopis vastupidiselt: me ei vaata kõigepealt inimese enesekirjeldust, vaid tema pilte.
Naaman: Meil on nagu vanamoodne romantika, kus kahte inimest hakkab ühendama vastastikune kirg millegi vastu ja see viib armastuseni. Tänapäeval on elu muutunud nii kiireks ja inimesed ei anna sellist aeglasemat tüüpi teineteiseleidmisele võimalustki. Pigem hakkad kellegagi kohe käima ja loodad, et lõpuks tuleb ette ka asju, mis ühendavad.
Georgia, me pole isegi omavahel siiani arutanud, kas Christine soostub Fantoomi nii kannatlikult tundma õppima seepärast, et peab nende ühisest muusikalisest kirest palju lugu. Kui muusikalist sidet ei oleks, kas Christine oleks tema suhtes sama kaastundlik? See on huvitav küsimus.
Wilkinson: Mingis mõttes ma isegi ei usu, et Christine on nii teistsugune naine. Mõneti on ta tavaline tüdruk, kellega see kõik aset leiab. Ma ei arva, et ta on mingisugune hämmastav ingel. Lõppude lõpuks on asi lihtsalt muusikalises ühenduses, mida ta Fantoomiga tunneb.
Aga see on vist ikkagi fakt, et naisi paeluvad tumedad, salapärased mehed…
Naaman: …Ja andekad!
Wilkinson: Kui ma olin noor, siis mind nii tõmbas pahade poiste poole.
Naaman: Me oleme kasvanud maailmas, kus kogu aeg rõhutatakse, et tüdrukud tahavadki pahasid poisse. Ameerika filmides on see lausa klišee, et kiusajad ja sportlased on kõige ihaldusväärsemad, ja selle arusaamisega oleme me üles kasvanud. Fantoom on teistsugune, ta on üksildane helilooja, kelle ainus kaaslane on pärdik. Kui nii ilus ja andekas naine hakkab Fantoomile oma aega loovutama, on see Fantoomi hingele liiga raske. Ta ei tule sellega toime ja teeb rumalaid valikuid. Aga lõpuks saab ta aru, et on eksinud, ja see on kõige olulisem.
Wilkinson: Fantoom on mingis mõttes paha poiss, sest ta teeb halbu asju. Aga ta on ka erak.
Naaman: Ja ohver. Kui sa paned looma puuri ja teda iga päev kepiga torgid, siis mida ta teeb, kui sa ta välja lased? Tuleb kallale, mitte ei taha sinuga sõbralikult mürada.
Olles nii kaua neid tegelasi kehastanud ja kahekesi koos reisinud, mis teid omavahel ühendab?
Naaman ja Wilkinson (korraga): Toit!
Naaman: Vastus oli mõlemal korraga olemas. Meile mõlemale meeldib ka trenni teha.
Kas peate selle produktsiooni jaoks suurepärases vormis olema?
Wilkinson: Ma ei ole kindel, kas peab olema, aga see annab eelise.
Naaman: See aitab, eriti lauldes. Esinedes võib südamerütm kiireks minna, sest tuleb ette palju liikumist treppidel, kostüümivahetused on kiired, peame ka äkilisi liigutusi tegema. Kui oled kehvas vormis, võib osa palade laulmine seetõttu väga keeruliseks minna.
Trennitegemine ja hea toitumine kaitseb ka haigeks jäämise eest, mida võib kõvasti reisides kergesti juhtuda. Georgia juba ütles, et meil on väga sõbralik ja perekondlik meeskond, nii et meile meeldib erinevates restoranides koos söömas käia. Aga kuuel õhtul nädalas teeme oma etenduse ära, joome palju vett, vaatame telekat, lähme magama.
Wilkinson: Muidu ei pea pikas perspektiivis vastu!
